✧ Ruunitee looja – Tomas ✧ .png)
„Ruunid ei valinud mind, kuni ma polnud valmis. Aga kui see hetk tuli, ei lasknud nad mind enam lahti.“
Olen Tomas. Minu tee ruunide juurde ei olnud ettekavandatud ega teadlik – ta sündis metsikus looduses, kividesse raiutud märkides, vaikuses mis kõlas rohkem kui ükski sõna.
Esimest korda puudutas see maailm mind Norras, 2007. aasta sügisel. Olin seal tööl, aga vabal ajal meeldis mul rännata mööda mägesid ja matkaradu. Ühel päeval sattusin kivide peale, millele olid raiutud tundmatud märgid. Need haarasid mind nii tugevalt, et joonistasin need hilisemaks uurimiseks üles, teadmata veel, et astusin just sel hetkel ruunide teele. Hiljem selgus – need olid viikingite ruunid, teejuhid ränduritele. Ja mina olin üks neist.
Sellest sai alguse otsing – kes need märgid lõid, mida nad tähendavad, ja miks nad minus midagi äratasid. Aastate jooksul sattusin veelgi kultuspaikadele, kiviringidesse, märkidesse, mis rääkisid, aga vaikides. Ma ei osanud neid veel lugeda, aga tundsin, et nad räägivad minuga.
Kui 2014. aastal lõime koos Tenega Esoteerikabutiigi La Tene, palus ta minul butiiki joonistada ruune – ukse kõrvale, lae alla, nähtamatutesse kohtadesse. Iga uus ruun, mille ma siis maalisin, avas ukse uude mõistmisse: miks just need, miks just sinna, mis väega? Nii sündis eriline side sidusruunide maailmaga. Neis on midagi rohkemat kui üksiksümbolis – need on lood, loitsud, kaitsed ja kutsed.
Aastaid hiljem, kui uurisin oma nime – Tomas – ruuni sümbolites ja avastasin selle sees Tiwaz, Othala, Mannaz, Ansuz ja Sowilo ruunid, oli tunne, nagu oleks keegi mu olemuse kivisse raiunud. See teadmine võttis põlvist nõrgaks. Ja samas kinnitas – see tee ei olnud juhuslik.
Ruunid on andnud mulle keele, millega rääkida nähtamatust. Olen õppinud neilt küsima – algul ühe, siis kolme, nüüd viie ruuniga. Peagi soovin seda teha ka ruunilaual, kus heidetakse kogu lugu korraga lahti. Ja mida rohkem ma neid uurin, seda rohkem nad avanevad – nagu Taani kirjaniku Gulløvi viikingite saagades, nagu Vegvisiri kompassis, mis kannab sinu suunda nii välises kui sisemises maailmas.
Eestis pole ma seni leidnud ühtegi säilinud ruunimärki. Aga võib-olla ei peagi. Võib-olla ongi minu roll see: hoida silmad lahti, kanda seda teadmist edasi ja jagada seda nendega, kes samuti kuulevad vaikuses kutset.
Kui sa tunned, et ruunid sosistavad ka sinule, siis tea – sa ei ole üksi. Ruunitee on sinu jaoks siin. Mina lihtsalt hoian selle tee ääres tuld.
